„Sinuga on kõik!“ uriseb ta mulle näkku. Tema silmad põlevad nagu hundil ööpimeduses. Ta on silmnähtavalt
purjus. Tardun. Ma näen teda, aga ei usu oma silmi. Ma kuulen teda, aga ei usu oma kõrvu. Liigun kehast välja
kusagile lae alla ja näen ruumis üht tundmatuseni muutunud räsitud välimusega naist. Ta seisab mehe
ukse taga ja palub, et too avaks ukse. Et ta ometi jätaks selle jama, selle soga, mida ta suust välja ajab, ja et elu
läheks samamoodi edasi nagu seni. See ei saa päriselt juhtuda. Aga see juhtus päriselt. See on raamat suurest ja maailma
raputavast südamevalust. Sellisest, mis lõhub inimese algosadeks. Justkui riitus või initsiatsioon, mis paneb proovile meie elujõu, südikuse ja võimekuse. Eriti võimekuse armastada.
See siin on minu lugu. Läbi minu silmade, põimituna minu elukogemusega. Aga ma tean, hoidku jumal selle
eest, et see on ka väga paljude teiste naiste lugu. Selliste, kes just nii nagu mina on pidanud kuldses keskeas
alustama oma eluga uuesti, nullist. Süda, mis vajab lahti murdmist, ei küsi vanust.
