On märtsi algus aastal 2020 ja ma istun üksi viimasel praamil, mis sõidab mandrilt
Hiiumaale tulevase mitme kuu jooksul. Kuskilt Hiina laborist oli valla pääsenud viirus
nimega COVID-19 ja maailm on hulluks läinud. Paar nädalat varem ei osanud keegi sellist
stsenaariumit ette näha isegi oma kõige hirmsamas unenäos. Inimesed istusid veel rahulikult restoranides ja naersid selle uue köha ja nohu üle, mis tundus kuskil maailma teises otsas oma toimetusi tegevat. Saarele jõudes sõidavad maanteel vastu politseiautod, et sadam sulgeda ja kogu saarel algab kuid kestev isolatsioon. Jõuan mingis imelikus ajuudus Hiiumaa kõige kaugemas nurgas asuvasse Kalana külla ja täna kallistan Marit ja oma poisse kohe eriti pikalt. On alanud uus aeg maailmas ja sellega kaasnevalt ka meie perele.

Etteruttavalt võin öelda, et tegelikult sealsamas tundsin ennast esimest korda üle pika
aja vabana. Maailm oli lukus, aga ma olin vaba. Vaba tegemistest ja kohustustest, millega olin end sidunud viimased aastad selleks, et lõpuks saavutada oma rahu, kuid tegelikult viisid need asjad mind oma rahust ainult eemale. Veel ja veel ja veel... Nüüd olin siin saarel, et teha just seda, millest olin unistanud. Kohas, kuhu elu oli mind aina juhtinud ning inimestega, keda armastan elus üle kõige – mu pere.

Mu viimasest raamatust on möödas juba viis aastat ja sama kaua elasime ka perega
Hiiumaal, kus kirjutasin seda teost. Ma olen kõigele sellele, mis meie perega sellel saarel
juhtus, metsikult tänulik, sest tänu metsikus looduses ja vabaduses viibitud ajale olen aru
saanud, miks ei tasu taga ajada õnnelikkust, miks tuleb raha luua, mitte teenida, miks kõige
suuremaid ja võimsamaid asju saab teha vaid koos teiste heade inimestega, miks peab ära
tundma selle, et sa oled kohal, miks ei tasu lollidega vaielda, miks igat hetke elus tuleb
tähistada ning miks alati tuleb säilitada uudishimu ja seiklusjanu. Nüüd jagan esimest korda
neid lugusid ja taipamisi ka sinuga, et inspireerida sind elama rahus ja vabana.

Jesper Parve